Clematis viticella

Clematis viticella pärineb algselt Lõuna-Euroopast ja Lääne-Aasiast kuni Kaukaasia ja Iraanini ning kuulub kõige kauem kultiveeritud klematiste hulka üldse: Inglismaale jõudis see juba enne 1569. aastat ja Carl von Linné kirjeldas liiki teaduslikult 1753. aastal teoses Species Plantarum. Tänaseni on see kogu Viticella rühma algvorm, millest on tekkinud arvukalt tuntud sorte. Selle longus, kellukakujulised õied ilmuvad üksikult tänavusel võrsel, on 4-5 cm suurused, sinakasvioletset värvi ja kannavad heleda kollaseid kuni kreemikaid tolmukaid.

Juulist septembrini õitseb Clematis viticella katkematult ja seega märgatavalt kauem kui enamik suureõielisi sorte. Umbes 300 cm kasvukõrgusega sobib see suurepäraselt ronitaimena spaleeridele, ronimiskarkassidele ja pergolatele, ronib aga meelsasti ka läbi väiksemate puude, põõsaste ja roosi. See kasvab päikselistes kuni poolvarjulistes kohtades – olgu lõuna-, põhja-, lääne- või idapoolsel küljel – kuni muld ja juurekeskkond jäävad jahedaks ja varjuliseks, ning esitab üldiselt vaid väikesi nõudmisi mullale ja kliimale.

Clematis viticella on väga talvekindel (tsoon 5, kuni ca -28 °C) ja tõmbub talvel niikuinii tagasi võrsete alumisele 30 kuni 80 cm osale. Lõikusgrupi 3 taimena lõigake see märtsis jõuliselt tagasi ca 25 cm peale, et see kevadel jõuliselt võrsuks ja rikkalikult õitseks. Kardetud Clematis'e närbumistõve suhtes on vastupidav metsik liik märgatavalt vastupidavam kui suureõielised hübriidid – üks põhjus, miks see sobib suurepäraselt ka algajatele ja vähenõudlikesse aedadesse.