Roosid – KKK

Täpset arvu ei saa kindlaks määrata, kuid arvatakse, et kogu maailmas on üle 30 000 erineva roosisordi. Neist võib kaubanduses olla umbes 6 000.

See arv muutub pidevalt veidi, kuna lisandub pidevalt uusi sorte, aga kaob ka vanu.

Ei, mitte kõik roosid ei lõhna. Üsna suurel hulgal roose ei ole üldse lõhna või on see vaid nõrgalt tajutav.

Peale lõhnata roosside on ka selliseid, mis ei lõhna just meeldivalt, näiteks 'R. foetida bicolor', mis lõhnab kergelt lutikate järele.

Roosside kasvukiirus on väga erinev ja sõltub põhiliselt suurusest, milleni need täiskasvanuna jõuavad. Üldist väidet ei saa seega teha.

Üldiselt eeldatakse aga, et roosid on 3-4 aasta pärast täielikult juurdunud ja saavutavad oma lõpliku suuruse.

Roosid on päikeselapsed ja armastavad sooja ja valgust. Siiski on ka palju roose, mis kasvavad mitte liiga tugevasti päikese käes olevates kasvukohtades.

Kui nad seisavad varjus, kasvavad nad üldjuhul veidi aeglasemalt, õitsevad veidi hiljem ja mitte päris nii rikkalikult.

Otsustav ei ole siin tingimata otsese päikesekiirguse kestus, vaid valguse langemine. Seda saab hästi hinnata kasvukohast nähtava taevalõigu järgi. Kõrgemaks kasvavate sortide puhul tuleks arvestada ka valguse langemist piirkonnas, kus täiskasvanud roos liigub. Puuvõras või roosikaare otsas on see üldjuhul suurem kui jalamil, kuhu istutatakse.

Mõned tumedad roosisordid tuleks paremini istutada poolvarju. Mõnel põlevad õied väga kiiresti ära, teised tuhmuvad või näitavad soovimatut erkroosat varjundit.

Paljud suuremad ramblerid ja roniroosid saavad väga hästi hakkama varjuliste kohtadega aias või isegi põhjaküljel.

Ehkki igaüks tunneb muinasjuttu „Okasroosikest“, on roosidel botaanilises mõttes ogad, mitte okkad.

Need on nii arvult kui ka väljendunud kujult väga erinevad. Alates suhteliselt vähestest, suurtest, väga kõvadest konksukujulistest kuni väga paljude vaid mõne millimeetri pikkuste pehmete ogadeni ning vaevu või üldse mitte okkaliste roosisortideni on kõik esindatud.

Küsimusele kõige vanema roosi kohta ei saa vastata. Nagu teised taimed, tekkisid roosid miljonite aastate jooksul; milline sort või liik arenes esimesena, seda välja selgitada ei õnnestu.

Esimest korda mainiti roose aastal 1600 pKr, edaspidi oli neil koht kõigis järgnevates kõrgkultuurides. Umbes 450 pKr kirjeldas Herodotos 6-lehelist roosi. Nimetuse „lillede kuninganna“ said nad juba veidi varem, aastal 600 pKr kreeka luuletajalt Sapfolt. Ja ka roomlaste uhke seltskond lõbutses nendega pikka aega. Tõenäoliselt olid need eelkõige R. gallica, R. alba ja harilik koerarooss (R. canina).

Kuni keskajani olid tõenäoliselt tuntud eelkõige botaanilised vormid ja looduslikud liigid. Roosiaretuse, mis pikka aega toimus juhuslikkuse põhimõttel, algus asub arvatavasti 17. sajandil. Sel ajal tekkisid Madalmaades R. damascena (ristisõdijate kaasatoodud taim) ristamisel looduslike roosidega tugevalt täidisõieliste sajalehtroosside klass ja sellest omakorda samblaline variant, mida tunneme tänapäeval samblaroosidena.

Esimese tuntud roosisordina nimetatakse sageli R. alba 'Maxima', mis oli tõendatult juba enne 1500. aastat selle nime all tuntud. Kuid ka mõned R. gallica sordid on juba väga ammu tuntud.

Roosid õitsevad valgelt, roosana, punasena ja kollasena ning kõigis mõeldavates kombinatsioonides ja segudes. Puhtsiniseid roose ei ole olemas; sordid, mida nii nimetatakse, on enamasti sirelilillad või malvavärvi ja tekkinud roosatoonidest valiku teel. Pruunid toonid tekivad punase ja roosa segavärvide kaudu.

Algsed roosid õitsesid valgelt ja erineva intensiivsusega roosana. R. chinensis'ega lisandus punane, teeroosid tõid sortimenti õrna aprikoosi. Kollased roosid pärinevad R. foetida'st.

Potis ostetud roose saab istutada aastaringselt.

Roose ilma mullata juurtel (paljasjuursed roosid) istutatakse kasvufaasi lõpust oktoobris kuni hilise kevadeni. Parim istutusaeg nende jaoks on sügis, kui muld on suvest veel hästi soe.

„Spordiks“ nimetatakse roosidel looduslikust mutatsioonist tekkinud uut roosisorti. See erineb algsest roosist enamasti vaid ühe omaduse poolest. Kui need osutuvad väärtuslikeks, tuuakse need iseseisva sordina turule.

Väga sageli on selleks värv, näiteks Winchester Cathedral on Mary Rose'i valge vorm. Need värvimutatsioonid löövad osaliselt tagasi ka vanemsordiks, nii tervetes õites kui ka vaid nende osades. Vanemsordi saab mõnikord – kuid mitte alati – nimest välja lugeda, näiteks Red Eden Rose'i või Red New Dawn'i puhul.

Paljud roniroosid on põõsasvormi tugevamini kasvavad sportid. Nende nime ette pandi pikka aega Clg. või Climbing. Tuntud näited on Clg. Souvenir de la Malmaison, Clg. Iceberg või Clg. Mme. Caroline Testout.

Remontantsuseks nimetatakse võimet peale peaõitsemist veel kord õitseda.

See järelõitsemine võib intensiivsuselt väga palju kõikuda, alates üksikutest õitest hilissuvel, mida näitavad näiteks mõned samblaroosid või ramblerid, kuni täielikult väljakujunenud teise õitsemislaineni, nagu see esineb remontantroosidel.

Korduvalt õitsev või isegi pidevalt õitsev tähendab seevastu, et roos läheb pärast peaõitsemist suve alguses mitmesse järgmisse õitsemisjärku. Korduvalt õitsevatel sortidel võivad need olla katkestatud mõne nädala pikkuste pausidega. Pidevalt õitsevad roosid annavad katkematult uusi õisi.

Kibuvitsamarjad on nii-öelda roosside õun – ehk nende viljad. Need tekivad pärast õitsemist, kui neid ei eemaldata, et näiteks järelõitsemist soodustada.

Eelkõige ühekordselt õitsevad põõsasroosid ja ramblerid kannavad sügisel dekoratiivseid kibuvitsamarju, viimased suurel hulgal kobarates. Tagasilõikusel või õitsemisjärgsel puhastamisel tuleks seda arvestada.

Köögis hinnatakse kibuvitsamarju nende kõrge C-vitamiini sisalduse tõttu ning ka tuntud tee valmistatakse looduslike roosside viljadest.

Lisaks on kibuvitsamarjad hädavajalikud eelkõige roosiaretuses. Need sisaldavad roosiseemneid (pähkleid), millest võivad pärast külvi kasvada uued roosisordid erinevate omadustega.