Rosa Rugosa

Juba 1796. aastal toodi kartuliroos Jaapanist sisse. Temast tekkisid arvukad hübriidid, mis sobivad suurepäraselt hekkideks.

Paljud neist väga end tõestanud põõsastest õitsevad korduvalt ja lõhnavad tugevalt. Need on head kibuvitsamarjaroosid rohke viljalihaga, mida kasutatakse meelsasti ka keetmiseks või teeks. Nende markantsete viljade tõttu nimetatakse neid sageli ka õunroosiks. Küllaltrohelised, paksud lehed osaliselt kauni sügisvärvusega sarnanevad väga kartulilehtedega. Tundmatu roosi klassifitseerimine Rugosa-hübriidiks on nii suhteliselt lihtne.

Rosa rugosa ja selle hübriidid on äärmiselt vastupidavad ja tagasihoidlikud ning külmakindlad. Nad sobivad ka liivasele mullale, isegi soolased kasvukohad ja muud probleemsed mullatingimused taluvad nad. Sügavalt istutatuna tekivad üsna kiiresti juurevõsud - kui seda ei soovita, aitab juuretõke.

Nende suurepäraste omaduste ja lihtsa hoolduse tõttu nähakse Rugosa-roose avalikus ruumis sageli tuulekaitseks, haljasribadel või düünidel. Klassikaline kasutus on ka Friisi vall. Sylti saarel suure leviku tõttu nimetatakse kartuliroosi kõrges põhjas köndisekeeles ka 'Sylti roosiks', kaugemal lõunas 'düünroosiks'.

Aiakaunistusena sobivad Rosa rugosa ja selle tugevalt lõhnavad hübriidid eelkõige kasvukohtadele, kus on palju ruumi ja soovitakse väikest hooldusvaeva. Eriti kasutatakse seda ka suurte alade haljastuseks või roosihekis. Soliitrina või piiratud ruumiga kasvukohtades on juuretõke soovitatav.