Roosside lõikamine: nii tehakse seda õigesti

- õige lõikus rikkalikuks õitsemiseks ja kauniks kujuks

Põõsasroosid vajavad tagasilõikust (nagu kõik puittaimed) et nad kasvaksid põõsjateks, kauniteks põõsasteks. 

Selles juhendis selgitame, millal ja kui kaugele peaksite eelkõige enamikku korduvalt õitsevaid sorte lõikama.

Kuna õige lõikus eri roosiklassidel erineb, eristame korduvalt õitsevaid põõsasroose ja ühekordselt õitsevaid põõsasroose.
Roniroose ja ramblereid lõigatakse teisiti ja seetõttu on need sellelt lehelt välja jäetud.

Enamasti ei piisa ühest tagasilõikusest aastas, lisaks kevadlõikusele on roosidel tähtis hooldusmeede ka suvelõikus.

Tööriistadest peaksid teil olema:

- ergonoomiline roosikäärid
- tugevam oksakäärid 
- aiakindad

Sisu:

Roosi kevadlõikus

• korduvalt õitsevate roosi lõikamine kevadel
• ühekordselt õitsevate roosi lõikamine kevadel
• Noorendav lõikus

Roosi suvelõikus

• korduvalt õitsevate roosi lõikamine suvel
• ühekordselt õitsevate roosi lõikamine suvel

Jämeda uue võrsumise lõikamine
Kuhu panna lõigatud oksad?

Kevadine tagasilõikus on roosiaasta nii kõige tähtsam kui ka radikaalseim. 

Aeg:
Õige aeg roose kevadel lõigata on enne kasvufaasi algust või varsti pärast seda.

Hea näitaja on forsüütia õitsemise algus ja talve üle maganud roosisilmade kerge paisumine.

Miks peaksite lõikama:
Põõsasroos peaks rohkem harunema, arendama või säilitama kena kuju ja alt mitte paljaks jääma.

Loomulikult on nüüd ka aeg eemaldada talvel külmunud osad ja veel alles olevad kibuvitsad.
Lisaks tagasilõikusele, mis ergutab värsket võrsumist puhastatakse roos ka ära.

Kui juba tegutsete:
Samal ajal peaksite maapinnalt eemaldama eelmise aasta vana lehestiku, et vältida selles sisalduvate seeneeoste ennetähtaegset üleminekut eelseisvatele värsketele võrsetele.
Kevadise algväetamise saate teha koos lõikustöödega – ka ühekordselt õitsevatel sortidel.
Kui teie roosid on talvekaitseks veel mullaga kuhjatud, siis kühvake need (enne lõikust) kohe lahti.
Uute paljasjuursete roosi ja konteinerroosi istutamine või talvel külmunud eksemplaride asendamine on nüüd samuti võimalik.

Mida (veel) ei peaks tegema:
Ennetav töötlemine seenhaiguste ja kahjurite vastu ei ole praegusel ajal, st enne võrsumise algust, mõttekas.
Roosi ümberistutamine või ümberpaigutamine kevadel ei ole soovitatav, parem aeg on sügis. 

Eelkõige peenarroosid, madalad põõsasroosid, teehübriidid ja eelmisel aastal istutatud roosid lühendatakse 30–50 cm kõrgusele maapinnast.

Suuremaks kasvavate park- ja põõsasroosi puhul, millel on juba kena kasvukuju, lõigatakse kõrgemalt, lühendatakse ainult umbes 1/3 võrra ülalt.

Üldiselt on kõige parem lõigata tunde järgi. Kujutage ette, mis juhtub, kui lõike all kaks lähimat silma välja kasvavad.
Sealjuures peaksite vastavalt roosile arvestama oma kogemusi oodatava juurdekasvu kohta algaval aiaaastal. 
Aastate jooksul tekib teil tunnetus, millist teie roosi kui tugevalt tuleks tagasi lõigata.

Ühekordselt õitsevad sordid õitsevad peamiselt vanal puidul, st eelmise aasta võrsetel.

Võite kindlasti ette kujutada, mis juhtub, kui neid kevadel just kirjeldatud viisil lühendada:
Lõikamata võrsetele jääks vaid väga vähe õisi. 

Peamine lõikus toimub seetõttu pärast õitsemist suvel – välja arvatud juhul, kui soovite või peate noorendama.

Kõik tunnevad seda kurba pilti: kunagi uhke roosipõõsas kaotab aastatega üha rohkem õiterikkust ja muutub alt inetumaks – roos vananeb ehk on paljaks jäänud.

Üks peamisi põhjusi on, kui tegemist pole täiesti hooldamata roosiga, millele tuleb uuesti elu sisse puhuda, vale või puuduv roosilõikus.

Abi on noorendamisest, st peaaegu täielikust uuesti ülesehitamisest alusest peale. Roos „lähtestatakse” oma maapealse kasvu poolest nii-öelda.

Põhiliselt koosneb see radikaalsest, peaaegu brutaalsest kevadlõikusest, mis ulatub sügavale tugevatesse, puitunud mitmeaastastesse võrsetesse. Lõikekõrgus tuleb roosi suurusest sõltuvalt määrata 20–50 cm kõrgusele pookekohast, igal juhul aga põõsa alumises kolmandikus.

Korduvalt õitsevate põõsasroosidel on mõju – lisaks roosi vähenenud mõõtmetele – mõõdukas. Õiterikkus võib esimesel aastal olla veidi nõrgem, kuid jälle seal, kus te seda ootate. 

Ühekordselt õitsevatel roosidel võib hind olla siiski üsna kõrge. Kuna tugeva lõikusega eemaldatakse eelmise aasta puit peaaegu täielikult, tuleb arvestada, et lõikusaastal ei kujune õisi. Järgmistel aastatel tänavad needki teid – õige lõikuse eeldusel – kindlasti. Julged roosiaednikud noorendavad seetõttu mittekorduvalt õitsevaid roose mõnikord ka pärast õitsemist suvel, riskivad aga sellega, et roos kas ei võrsu üldse enam või külmub eelseisval talvel veidi rohkem tagasi, kuna uus juurdekasv polnud piisavalt küpsenud.

Taime seisundist sõltuvalt võib kaaluda ka osalist noorendamist, st üksikute tugevalt puitunud võrsete eemaldamist – ka mitmel järjestikusel aastal. 

Igal juhul peaksite sellise meetme juures tagama ka piisava toitainetega varustamise uuele ülesehitusele. 

Kui olete kõik õigesti teinud, rõõmustavad teie roosid teid juunis rikkaliku, värvikirju õitsemisega. 

Tõenäoliselt liiga paljud roosisõbrad lasevad nüüd käed rüppe, jälgivad ülejäänud roosiaastal oluliselt nõrgemat järelõitsemist ja jätavad tööd roosiaias sügiseni. Lõppude lõpuks on kevadised tööd rikkaliku peaõitsemise läbi ära tasunud.

Eelkõige paljudel korduvalt õitsevatel sortidel jääb nii kasutamata palju potentsiaali, mis taimedel tegelikult oleks. 

Kui juba tegutsete:
Pärast esimest õitsemisfaasi on ka aeg ühekordseks suveväetamiseks.
Juuli lõpus võite anda kaaliumsulfaati (Patentkali), mis soodustab võrsete küpsemist ja seeläbi talvekindlust.

Uute õite moodustumist soodustate sellega, et lõikate vanad õied ühe kuni kahe lehekaenla võrra nende alt ära. 

Nende eemaldamisega toimub järelõitsemine oluliselt kiiremini ja on oluliselt rikkalikum.
Kuna roos ei pea kibuvitsu moodustama, jääb rohkem jõudu uutele õitele. 

Muidugi kehtib see ka teiste suve jooksul moodustunud õite kohta.

Veidi radikaalsem suvelõikus, osaliselt kuni poole taimeni, võib mõne roosisordi puhul samuti põhjustada tugevamat järelõitsemist. Soovitame sellest siiski eelkõige hästi juurdunud suuremate põõsasroosi puhul loobuda. Peenarroosidele, teehübriidroosidele, madalatele põõsasroosidele või äsja istutatud roosidele võib see olla kasulik, kuid see lähenemine suurendab ohtu, et liiga suur uus juurdekasv ei küpse talveks täielikult ja külmub ära. 

Nende eksemplaride puhul, mis peaksid olema peamiselt vanad roosid, on õige lõikusaeg varsti pärast närtsimist, et soodustada uut võrsumist ja hoida taime kujus.

Tegevus vastab sisuliselt sellele, mis on kirjeldatud korduvalt õitsevate kohta kevadel. 

Hilisema ajaga lubate õitseda eelmise aasta juurdekasvul ja pärast lõikust lisanduv uus mass loob aluse rikkalikule õitsemisele järgmisel aastal. Vanu õisi eemaldage ainult sortidelt, mis ei kanna kibuvitsu, või kui neid ei soovita.

Paljud tunnevad seda: aluse lähedal ilmuvad pöidlajämedused, enamasti punakad tugevad võrsed, mis kasvavad hullumeelse kiirusega ja ulatuvad sageli üle põõsa tegeliku kõrguse.

Eriti kui need ilmuvad enne esimest õitseaega või selle ajal, järgneb esialgsele rõõmule tervena ja tugevalt kasvava roosipõõsa üle sageli küsimus, kas neid võrseid siiski mitte eemaldada – ka seetõttu, et hoolikalt kujundatud roosi üldpilt võib sellest kannatada. 

Vastus on tegelikult üsna lihtne, kuid sõltub ajast: 
Enne esimest õitsemist või selle ajal võite ja peaksite need üksikult esinevad vegetatiivsed võrsed lõikama välja hea tüki allapoole ülejäänud põõsast.

Jõud, mille roos nendesse paneb, on suvel mujal, näiteks uute õite moodustamisel, paremini kasutatud.

Juulist alates (või varsti pärast peaõitsemist) on tõenäoliselt tegemist tavapärase juurdekasvuga, mis on oluline tuleval aastal. See tuleks võimalusel puutumata jätta ja tavapärase kujulõikuse raames põõsa ülejäänud ilmega kohandada. Seda tunneb ära ka sellest, et need pole enamasti üksikud võrsed, vaid mitu.

Roosilõikuse käigus tekkivad jäätmed peaksite alati kõrvaldama olmejäätmete hulgas või kohalikus rohejäätmete kogumiskohas. Kompostis, mida taas oma aias laiali ajate, neil kohta pole.

Lõigatud okste lehtedel võib – eriti sügisel ja kevadel – olla seeneeoseid, mis paljunevad ka kompostis. Neid ei soovi te kindlasti oma aeda ega neid kasvatada ning uuesti laiali ajada. Seetõttu on kõrvaldamine väljaspool aeda oluline meede, mida peaksite igal juhul rakendama.

Roniroosid, eriti nende hulgas korduvalt õitsevad sordid, on muutumas üha populaarsemaks. 

Hiljemalt 2-3 aasta pärast tekib roosisõbral aga küsimus, kas ja eelkõige kuidas ta oma vahepeal päris kõrgeks kasvanud roniroosi peaks tagasi lõikama. Aastaid lõikamata roniroosid kipuvad ka väga töökindlalt altpoolt paljastuma (sellest hiljem lähemalt).

Hiljemalt siis, kui viimane olukord saabub, on selge:
Ka siis, kui see näeb ebameeldiv välja - roniroos vajab teatud hooldust korrapärase tagasilõikuse näol.

Sisu:

Roniroosside lõikamine kevadel

Roniroosi suvine lõikus

Vormilõikus - peamine lõikus

Kui roniroos paljastub altpoolt:
Noorendav lõikus

Need lõikussoovitused eeldavad alati, et pääsete lõigatava roniroosi vastavate osade juurde ilma ohuta elule ja tervisele. Olenevalt olukorrast võib sobida redel, tellingud või ka tõstuk - või ka professionaalne abi.

Kõigi tööde juures peaksite jälgima ka lõikehügieeni: kui lõikate haigesse puitu, tuleks käärid kohe pärast seda desinfitseerida. See kehtib ka suuremate oksakääride kohta.

Varakevadel, enne roniroosi võrsumist või varsti pärast selle algust soovitame talve jooksul kuivanud või külmunud osad ning surnud või haige puidu välja lõigata. 

Kui vormilõikus on juba sügisel tehtud, on võimalikud parandused või soovimatute uute pikkade võrsete talitsemine või kerge järellõikus.

Kui olete otsustanud teha oma roniroosside jämeda lõikuse kevadel, alustage sellega.

Sageli unarusse jäetud, kuid eriti oluline, kui roniroos algab varasuvel veel ühe õitsemisega: 

lõigake pärast õitsemist 2-3 silma õiealge alla. Sordist olenevalt terveid õiekobaraid või üksikuid õisi. See annab roosile jõudu minna justkui 'järgmisesse vooru', selle asemel et kulutada seda kibuvitsate moodustamisele. 

Ka mõõdukas roosiväetise annus võib soodustada rikkalikku järelõitsemist.

Varakevadel või ka juba sügisel (kasvuperioodi lõppedes) on vormilõikuse õige aeg. See peaks igal juhul toimuma enne, kui roos hakkab tugevalt uuesti võrsuma, või varsti pärast seda.
Kui lõikate juba sügisel, peaksite jätma veidi varu võimalikuks talvel tagasikülmumiseks. See tähendab, et sügisel ei lõigata päris nii kaugele tagasi, kevadel võib olla vaja korrigeerida.

Vormilõikus on Teie roniroosside põhilõikus. See ei pea tingimata igal aastal olema ühtmoodi tugev – Teil on tegelikult kogu suvi ja vajaduse korral talv piisavalt aega otsustada, kas ja kui tugevalt Teie roniroosi tuleb vormi lõigata.

enne kui tagasilõikusega alustate:

Tugevad oksakäärid, vastupidavad riided ja veidi aega ei ole kindlasti viga. 

Mõelge ka sellele, kui palju lõikejäätmeid tekib ning kuidas ja kuhu Te need ära viite.  

Tegelik tagasilõikus on üsna lihtne,
soovitatav on toimida selles järjekorras:

- kõigepealt lõigake üsna radikaalselt välja kõik, mis Teile ei meeldi. Ehk võrsed, mis kasvavad soovitud vormi jaoks lihtsalt vales suunas, risti-rästi sissepoole või muidu sobimatult. Osalt piisab ka lühendamisest, et roos jälle oma piiridesse suunata. 

Seejuures peaksite arvestama ka oodatava juurdekasvuga järgmise õitsemiseni - seega lõigake veidi kaugemale tagasi, kui praegusel hetkel mõttekas tundub. 

Aastatega saate veidi kogemusi, kui kaugele milline Teie roniroosidest tuleb tagasi lõigata, et sellel oleks õitsemise ajal soovitud kuju.

Millised võrsed kui kaugele lühendatakse, oleneb ka väga tugevalt roniroosi kasutusest - majaseinal või spaleril lehvikuna laotatud roosi käsitlete loomulikult teisiti kui obeliskil või roosikaarel.

- seejärel võtke ette kõik võrsed, mis on suhteliselt nõrgad. Need ei aita kindlasti kaasa tasakaalustatud üldpildile ja nõuavad vaid asjatult jõudu.

Võib-olla soovite selle töö jätta ka professionaalile. Rääkige temaga igal juhul enne täpselt läbi, mis on tegevuse eesmärk, ja veenduge, et tal on roosidega ka teatud asjatundlikkus. 

Roniroosil on kasvus tegelikult täpselt üks suund - otse üles. Pärast kasvufaasi lõppu jätkub järgmisel kevadel kasv - ja sellega ka õiteilu kujunemine - seal, kus see eelmisel aastal lõppes. 

Isegi kui roniroos ei jõua samale kõrgusele kui rambler, on lõppkokkuvõttes siiski nii, et suurem osa õiteilust asub oma nina käeulatusest väljas. Ka visuaalselt ei ole see olukord just see, mida ette kujutati. Seda ei saa enam ilusaks rääkida: roniroos on paljastunud.

Kui see on juba nii kaugel, aitab vaid radikaalne noorendav lõikus - mis ei ole tingimata midagi nõrkade närvidega inimestele. 
Kui soovite sellise läbiviimise vajadusest ette jõuda, on olemas ka veidi leebem variant, mida samuti kirjeldatakse.

Õige aeg selleks on hilissügisest, kui roos on kasvu lõpetanud, kuni varakevadeni enne võrsumist. Mingil juhul ei tohiks Te nii tugevat tagasilõikust teha, kui roniroos kasvab või isegi õitseb.

Tööriistaks vajate kindlasti tugevaid oksakääre, mis suudavad Teie taime jämedaima võrse puhtalt läbi lõigata.

Jah, lugesite õigesti - vähemalt üks käsivarre jämedusega peavõrsetest (ehk: juhtvõrsetest) on mahalõikamisnimekirjas.

Sellega peaks olema ka selge, et lõikejäätmeid tekib hulgaliselt - nimelt kõik, mis eemaldatavatel võrsetel on kasvanud. See võib olla rohkem, kui mugavalt kaenlasse mahub - ja pealegi üleni okkaid täis. Lõikekindlad kindad, riided ja ette läbimõeldud plaan, kuidas äravedu toimub, on tungivalt soovitatavad.

Seetõttu veel kord märkus: alati on võimalus anda töö täitmine kellelegi, kellel on vastav varustus ja veovõimsus.

Ja nii näeb noorendav lõikus üksikasjalikult välja: 

- vaadelge roosi ja selle ülesehitust tervikuna. Vajaduse korral tehke eelnevalt veidi tugevam vormilõikus, et saada ülevaade juhtvõrsete ülesehitusest. 

- tuvastage võrsed, millel roniroosi karkass toetub. Enamasti on need 3-6 väga tugevat võrset, mis lähevad väga kõrgele, enne kui hargnevad hea pöidlajämedusega külgvõrseteks - millel siis õitsetakse. 

- leppige sellega, et jääb kõige rohkem 2 või 3 neist juhtvõrsetest - või maksimaalselt 1/3 kõigist olemasolevatest. Määrake need selle järgi, millised neist on kasvanud kohtades, kus need Teile sobivad, nende seisundi, linnupesade ehitamiseks populaarsuse või sarnaste kriteeriumide alusel. Väga otsusekindlad võivad eemaldada ka kõik tugevad juhtvõrsed ja roniroosi nii täiesti uuesti üles ehitada. 

- nüüd eemaldage need ükshaaval, vajaduse korral mitmes etapis ülalt. Lõpuks peaks maapinnast üles jääma 40 cm kuni 1-2 m (olenevalt kõrgusest). Seejuures peaksite alati silmas pidama üldpilti, mis tähendab, et väga tõenäoliselt ei lühendata kõiki neid juhtvõrseid samale kõrgusele. Enamasti jääb keskele veidi rohkem, pigem külgedele kasvavad võetakse ka kaugemale alla. Olenevalt paljastumise astmest võivad alles jääda ka üksikud külgvõrsed, mis on tekkinud peavõrsest. Neid lühendate samuti esteetilistel kaalutlustel. 

See oli tegelikult kõik ... 

Noorendava lõikuse veidi leebem versioon on vormilõikuse raames korrapäraselt iga 3-4 aasta tagant üks juhtvõrsetest eemaldada ja nii pidevalt hoolitseda värske juurdekasvu eest aluselt. Kes on kord pidanud hästi juurdunud, paljastunud roniroosi radikaalselt noorendama, eelistab seda lähenemist kindlasti.

Pärast seda, kui olete oma roniroosile selle väga radikaalse lõikusega tugevalt liiga teinud, on siiski soovitatav veidi järelhooldust:

- väga väga jämedate võrsete puhul võib lõikepinna puuvahaga sulgeda - eriti kui sealt väljub suuremas koguses taimemahla

- kui lõikasite sügisel või talvel, võib olla mõttekas oluliselt tugevamini/kõrgemalt mulda kuhjata 

- roos vajab järgmisel võrsumisel rohkem jõudu ja ressursse, hoolitsege orgaanilise roosiväetise andmisega, võib-olla koos mulla aktivaatoriga, selle eest, et see on hästi varustatud. 
(kui lõikate kevadel, võib vastava ettevalmistuse teha juba eelneval sügisel ...)

- viimaseks peaksite kohe pärast lõikust põhjalikult kastma

Soovime head õnnestumist, vajalikku julgust ja ootame rõõmuga Teie tagasisidet - võib-olla näiteks aia- ja roosifoorumis.

Eriti rõõmustaksime piltide üle selle lõikusjuhendi illustreerimiseks e-posti teel.