Clematise õige kasvukoht

Ideaalis tekib küsimus kasvukoha kohta juba enne klematise soetamist. Kui kasvukoht on teada, tuleb küsida, milline paljudest sortidest seal küll hästi kasvaks.

Aga ka siis, kui Te ei suutnud taimeturul, aiandis või mõnel muul puhul vastu panna, peaksite vähemalt enne clematise istutamist järele mõtlema, kuhu see peaks tulema.

Mis on siis see ideaalne koht clematisele aias ? 

Üldiselt paraku sellele küsimusele vastata ei saa, sest erinevatel botaanilistel rühmadel on täiesti erinevad nõudmised. Kõigile on aga ühised järgmised punktid:

• vältige liigniiskust, klematised ei talu märgi jalgadega seismist
• vältige kuumust taime jalamil ehk juurevööndis, kahtluse korral varjutage
• hea õhuringlus ei tee kunagi kahju

Teine, mitte tähelepanuta jäetav püsiv tegur kasvukoha valikul on nende ronitaimede oodatavad mõõtmed - seega ruumivajadus.
Küsige selleks endalt kriitiliselt, kas sordikirjeldustes märgitud kasvukõrgused on Teie soovitud kohas tõesti olemas - ja kahtluse korral mõõtke järele. Liiga sageli valitakse liiga jõuliselt kasvav sort ja paari aasta pärast seistakse silmitsi „probleemiga“. Kas Teie õunapuu, kuhu Montana peaks kasvama, on tõesti 7 m kõrge ? 

Sellega oleme jõudnud ka clematise kasvukoha järgmise nõudeni - toeni.
Vähesed klematised seisavad vabalt, peaaegu kõik tahavad kas kasvada teise taime sisse või ronida mööda kunstlikku ronimistuge üles. See seab loomulikult piirid nii valgusolude kui ka füüsiliste mõõtmete osas. Meie nõuanne: arvestage neid clematise valikul või juba ostetud taimele kasvukoha otsimisel. 

Kui on selge, et clematis kohale „sobib“, tuleb muu hulgas veel selgitada ilmakaar ning siin on suures clematise perekonnas liigipõhiseid erinevusi. Neid ei pea tingimata piiranguna nägema, pigem võimalusena leida vastavate teadmistega ka raskele kohale sort, mis seda talub.

Jämedalt võib nõudmisi kasvukohale botaanilistele rühmadele ligikaudu nii väljendada: 

Vara õitsevad looduslikud liigid Atragene rühmast taluvad väga hästi varjulisi ja poolvarjulisi kasvukohti, kusjuures eriti Clematis Alpina ja sellega sugulased ei armasta täispäikest.

Mägiklematised (Cl. montana) vihkavad märgi jalgu veelgi rohkem kui teised liigid, taluvad nii päikest kui poolvarju ja kasvavad tavaliselt ka varjulistest kohtadest nii kõrgele, et jõuavad vähemalt osaliselt päikese kätte. Nende puhul tuleks igal juhul vältida ka lohkudes asuvaid kasvukohti, kuhu talvel koguneb külm õhk, mis teatavasti „langeb“ alla.

Itaalia klematistele / viticella'dele on üsna ükskõik, kuhu neid istutatakse, mõned sordid taluvad ka väga varjulist põhjapoolset külge, täispäikeses jõuavad paljud tippvormi.

Uhked suureõielised hübriidid tunnevad end üldiselt hästi päikeselistes kuni poolvarjulistes aiakohtades. Mõned kalduvad aga päikese käes oma värvi - mille pärast neid ju peamiselt hinnatakse - üsna kiiresti kaotama ja muutuvad kiiresti kahvatuks. Selle üle, kas clematise närbumine on seotud kasvukohaga, eriti vee (puuduva) äravooluga, vaieldakse veel, märjas seista nad aga kindlasti ei taha.

Kollased kuldklematised Tangutica rühmast seisavad samuti meelsasti täispäikeses kuni poolvarjus ning pigem kuivas kui niiskes.

Enamik rohtjalt kasvavatest püsiklematistest ning Texase klematised taluvad nii täispäikest kui ka varjulisemaid kohti. Eriline nõuanne: esimeste hulgas on palju sorte, mis sobivad lausa teise taime jalami varjutamiseks.

Kodumaised klematised (Cl. vitalba) on nii jõulise kasvuga, et neile sobib ka puhas põhjapoolne külg, kui vaid toitainetega varustatus on korras ja taime jalam ei seisa lõõskavas päikeses.