Lõhnaroosid

Siin see siis on, roosisortide nimekiri, mida me tegelikult kunagi koostada ei tahtnud – tere tulemast LÕHNAROOSIDE juurde

Esmapilgul tundub see üsna lihtne, ent kõigi lõhnavate roosisortide ühte nimekirja panemisel on oma lõksud.

Lõhnaroosid: millised sordid siia kuuluvad?

On tõepoolest roose, mida nina tajub, ent mille lõhna ei pea kõik sugugi meeldivaks. Teine probleem on see, et enam kui 1600 erinevast kultivarist lõhnab tegelikult enamik, mistõttu lõhnavate roosidega koostatud nimekiri poleks kuigi abiks või kajastaks sortimenti 90% ulatuses – lihtsalt miinus halvasti või üldse mitte lõhnavad roosid.

Kui piirdume tugevalt lõhnavate roosisortidega, muutub kõik juba veidi ülevaatlikumaks, ent hinnanguliselt oleks valik ikkagi nii suur, et enamik roosisõpru ei peaks seda oma suuruse tõttu kuigi abistavaks.

Alles jäävad vaid tugevalt lõhnavad roosid erilise lõhnanoodiga ning need, mis eritavad enam-vähem „tavalist“, ent seda erakordselt tugevat lõhna.

Ja sellega veereb meie ette järgmine komistuskivi:
Mis täpselt on siis „erakordne lõhnanoot“ või „hea“ roosilõhn? Ja kas kõik hindavad meie poolt sellisteks liigitatud roosisorte samamoodi?

Näiteks mõnel pole mingit probleemi remontantroosiga, mille lõhn meenutab tugevasti hügieenitoodet – ometi on kliente, kes on just selle pärast liikunud otse järgmise sordi juurde. Samamoodi võib raske mürri- või muskuselõhn jagada arvamusi – nagu rosinad juustukoogis. Mitte päris nii järsult, aga sarnaselt on lood ka liiga puuviljaselt värskete lõhnanootidega, olgu need tsitruse või banaani omad – mõni nõuab, et roos peab lõhnama roosi järgi ja mitte millegi muu järgi. Küsimusele, mis täpselt on „roosilõhn“, ei oska veel isegi teadlased täpselt vastata. Siin astub paratamatult ühe või teise lõksu. Lõhnade tajumine on lihtsalt väga subjektiivne asi.

Teine aspekt on lõhna tugevuse hindamine

Kui mõõdupuuks võtta üksik õis, jääksid enamik kobarõielisi lõhnavaid roose ja seega enamik ramblereid lihtsalt välja. Ka loodus ise mängib meile siin vingerpussi – roosid ei lõhna nimelt kogu päeva, ega kõigi ilmadega, kõikides kasvukohtades ja igas õitsemisjärgus. Vihma korral on roosilõhnaga näiteks üsna kiiresti lõpp – mis toob meile roositurgudel ikka ja jälle huvitavaid õpetusi.

Näpunäide: lõhnaroosi ostmine ei ole päris lihtne. Selleks et roos oma täit lõhna avaldaks, ei pea ta olema ainult õitsemas ja ilm kuiv ning võimalikult soe. Eriti need veidi nõrgema lõhnaga, kuid suuremaks kasvavad roosisordid peaksid olema täiskasvanud ja hästi juurdunud. Teiste roosisõprade kogemused ja näpunäited on mõnikord väärtuslikumad kui mulje, mille saab roosikoolis või roosituru külastusel.

Tuleb seega vaadelda roosilõhna kogutugevust, mida optimaalsetes tingimustes oodata võib, suhtes roosipõõsa või roniroosi või ramblerroosi suurusega.

Te aimate – ka ilma enam detailidesse laskumata, näiteks pea- ja alusnootide, lõhnapüramiidide või sarnaste „tööriistade“ abil, jõuab varem või hiljem kainele äratundmisele:

on võimatu anda igaühele sobivat ja usaldusväärset väidet selle kohta, kas kindla roosi lõhn kavandatud kasvukohas vastab sellele, mida soovitakse või oodatakse.

Seetõttu järgneb veidi kõhklevalt nimekiri roosisortidest, mis meie arvates – ilma garantiita – on oma klassis väärt nimetust „lõhnaroos“:

välja on jäänud: mittelõhnavad roosid, roosid halvaks peetud lõhnaga, roosid keskmise/tavalise lõhnaga (kui nad just ei lõhna väga tugevalt ja ei paista seeläbi silma), lõhnanoodid, mida küll ei peeta halvaks, kuid mida paljud peavad ebameeldivaks või mitte roosilaadseks, soovituseks mitte piisavalt vastupidavad lõhnaroosid