Clematis integrifolia

Clematis integrifolia kuulub vanimate kultuuris olevate klematiste hulka: juba 1573. aastal Kagu-Euroopast aedadesse toodud, kirjeldas Carl von Linné seda metsikut liiki teaduslikult 1753. aastal – ja tänaseni peetakse teda lähteliigiks enam kui 100 Integrifolia rühma sordile ja hübriidile. Tema 4–6 cm suured, kellukakujulised õied noogutavad õhukestel vartel, näitavad nelja kitsast, kergelt tagasi painutatud tuppleht jõulises sinises ning kollaseid kuni kreemjasvalgeid tolmukaid; õrn lõhn ja seejärel dekoratiivsed siidjad-hõbedased viljakobarad täiendavad pilti.

Juunist septembrini moodustab taim katkematult uusi õisi selle aasta võrsel. Umbes 75 cm kasvukõrgusega jääb ta kompaktseks ega roni ise üles: lahtiselt mätjalt kasvava poolpõõsaspüsikuna toetub ta naabertaimedele või väiksemale toele. See teeb temast ideaalse partneri püsikupeenrale, roosi ja madalate põõsaste kaaslaseks või potitaimeks päikeselisel terrassil; ta kasvab igas kasvukohas päikeselisest poolvarjuni, kui juured ja taime alus jäävad jahedalt varjutatuks.

Clematis integrifolia on väga hästi talvekindel (külmakindlustsoon 5, kuni u -28 °C) ja tõmbub talvel täielikult juurepeaks tagasi. Lõikusgrupi 3 taimena lõigatakse teda märtsis jõuliselt umbes 10 cm kõrguseni tagasi, et ta ajaks kevadel jõuliselt uuesti võrsed ja õitseks rikkalikult. Nõudmatu ja vastupidav, nagu sajandeid end tõestanud metsikule liigile kohane, sobib ta suurepäraselt ka algajatele.