Clematis mandshurica

Clematis mandshurica pärineb Kirde-Hiina, Mongoolia, Põhja-Korea ja Siberi kuivadest põõsastikualadest ja metsaservadest; esimest korda kirjeldas teda 1857. aastal Franz Josef Ruprecht. Botaaniliselt kuulub ta sektsiooni Flammula – on Clematis terniflora lähisugulane. Tema väikesed, tähekujulised õied ilmuvad rikkalikes pöörisõisikutes: valged, kollaste tolmukatega ja intensiivse, meelaadse lõhnaga, mis meelitab ligi mesilasi ja liblikaid.

Umbes 200 cm kasvukõrgusega õitseb Clematis mandshurica juulist augustini, vahel kuni septembrini. Rohtja püsililleina ta ise ei roni, vaid toetub ronimistoele, aedadele või naabruses asuvatele põõsastele – ideaalne seega loodusaedadele, lõhnaaedadele või üleminekuistutusena aia alade vahel. Päikselises kasvukohas areneb lõhn kõige tugevamalt, kuid taim talub ka poolvarju.

Clematis mandshurica on väga hästi talvekindel (tsoon 5, kuni ca -28 °C) ja seejuures üllatavalt vähenõudlik: kogemuslugude järgi ei huvitu temast isegi tigud. Jõulise kasvu ja rikkaliku õitsemise jaoks lõigake taim märtsis tagasi ca 10 cm-ni (lõikusgrupp 3). Sügisel näitab ta lisaks atraktiivseid, läikivaid seemnepäid – aia tipphetk kuni külma aastaajani.