Clematis 'Victoria'

Clematis 'Victoria' tekkis umbes 1867. aastal Inglise aiandis Cripps and Son liigi Clematis lanuginosa ja 'Jackmanii' ristamisest ning kuulub seega vanimate suureõieliste hübriidide hulka üldse – juba 1872. aastal, esimeses kunagi ilmunud Clematis raamatus, oli ta nimetatud üheks uusimaks sordiks, 1870. aastal sai ta RHS First Class Certificate'i. Õied avanevad roosakaslavendlivärvi kuni purpurroosat tooni punaka hõnguga mööda iga tupplehe keskroodu, mis õitsemise lõppedes annab teed heledamale mauve'ile; enamasti kuus laialt munajat, kergelt lainelist tuppelehte ümbritsevad tolmukate kimpu pruunikate tolmukapeadega valkjasroheliste niitide peal.

'Victoria' õitseb juulist septembrini jooksva hooaja võrsel ja saavutab kasvukõrguse umbes 250 cm. Tugevakasvuline sort sobib suurepäraselt võrestikele, obeliskidele ja aedadele ning on ammusest ajast peetud eriti kohanemisvõimeliseks ronirooside kaaslaseks – kombinatsioon, mida soovitasid juba viktoriaanlikud aiakirjanikud. Päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht jaheda, varjulise juurepiirkonnaga sobib talle kõige enam.

Talvekindlusega kuni tsoonini 5 (-28,8 kuni -23,4 °C) elab 'Victoria' töökindlalt üle ka karmid Kesk-Euroopa talved. Kuna ta õitseb ainult tänavusel võrsel, lõigake taim märtsis tugevalt umbes 50 cm-ni tagasi – see soodustab tihedat võrsumist ja rikkalikku õitsemist. Niiskel, soojal ilmal kaldub sort veidi jahukastele; piisav vahekaugus ja õhuline kasvukoht hoiavad seda ära.