Clematis 'Josephine'

Clematis 'Josephine' avastas umbes 1980. aastal juhuslikult britt Josephine Hill, kelle järgi see on nimetatud, ja Guernsey aretaja Raymond Evison tutvustas seda 1998. aastal Chelsea Flower Show'l. See tekkis mutatsioonina (sport) tundmatust lähtesordist. Õied kuuluvad perekonna silmatorkavamate hulka: kaheksa laia, kreemjasrohelise kuni violettroosa õielehe ümber paiknevad arvukad lühemad, rosetjalt kihilised sisemised õielehed tugevama roosakasvioletse keskjoonega, nii et 10-12 cm suurused õied näivad täielikult täidisõielised.

'Josephine' õitseb kaks korda: esimene, eriti täidisõieline õitsemine ilmub mai kuni juunini eelmise aasta puidul, teine, enamasti lihtsam järelõitsemine järgneb augustist septembrini uuel võrsel. 200-250 cm kasvukõrgusega sobib see spaleerile, ronimisvõrele, obeliskidele ja suurtesse pottidesse terrassil ja rõdul. Päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht jaheda, varjulise juurekeskkonnaga - näiteks madala istutuse või multšikihi abil - toob õievärvi kõige paremini esile; täisvarjus võivad õied muutuda roheliseks.

Sort on hästi talvekindel (tsoon 6, kuni ca -23 °C) ja elab karmid talved vabas õhus probleemideta üle. Esimesel kahel aastal pärast istutamist lõigatakse see septembris tagasi umbes 100 cm peale, et soodustada põõsjat ülesehitust; kinnistunud, hästi hargnenud taimed saavad seejärel hakkama tagasilõikusega iga kolme kuni viie aasta tagant. Kuna sort õitseb täidisõielisena ka pärast tugevat tagasilõikust, andestab see väiksemad lõikevead.